Naiste kajut

Naiste kajut

Pussycat

Pussycat

sõbraks, kes alati on olemas

ma ostsin enda tuppa peegli. ostsin riiulid ka, aga need ootavad veel ülevärvimist (saadaval olid ainult orantsid ja mustad riiulid, mina aga soovisin valget). varsti saan ma teha suure toa peo, sest kogu mööbel ja kõik on ümbertõstetud. 

ja ma olen mingi vastiku nohu koos köhaga endale üles korjanud, niiet mu pea phm konstantselt valutab nuuskamisest.ja lõug ka valutab, aga tema valutab, sellest, et ma ei saa nina kaudu hingata ja siis on suu koguaeg lahti et ma hingata saaksin. v ä g a  h a i g e  v ä r k.

wrathofkamalakhan:

Cat invades the pitch during the FC Barcelona vs Elche match

(via closerevelry)

Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed #viimnereliikvia

Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed #viimnereliikvia


there is no way that this happened

there is no way that this happened

(Source: yodiscrepo, via closerevelry)

Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.

Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.

Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta…

Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta…

Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.

 

Enne kui Orkut kinni pannakse (sest sealt leidsin need read), teen oma sõpradele varajase sõbrapäeva kingi :)

ma imestan, et kogu selle aja jooksul, pole sa ikka veel aru saanud, et ma olen targem kui ma välja paistan.

mi vida ahora

vaatasin et pole tohutult ammu kirjutanud. nagu isegi reblogginud pole pikalt. mis ma ikka vabandan, tööl käin, hommikul tööle õhtul koju ja pärast seda ujuma. ja nii terve nädal. 

suvi on nüüd lõpuks kohal ja ma just sain aru kui totralt ma kirjutan. nagu 15-aastane blogipidaja. “lõpuks on suvi kohal ja saab rannas käia. kahjuks on juba pool suve läbi ja varsti algab kool üldse ei vinni”

olen hästi palju huvitavaid inimesi kohanud viimase nädala-kahe jooksul. teinekord isegi mõtlen et võiks igapäev õhtuti mingit päevikut kirjutada, sest korraga on elu nagu isegi veidi põnevaks läinud. v mulle ainult tundub nii, sest loen praegu põnevat raamatut? vist ikkagi see viimane. ja mis päeviku pidamisest ma jahun, kui ma ei saa siiagi mingit elumärki vahel postitatud.

tegelikult ma isegi ei tea miks ma praegu kirjutasin, vist süütundest, et sõbrad, kes mind muidu igapäev ei näe, politseisse kadunud inimese avaldust tegema ei läheks.

ma ei oska enam kirjutada